Hiphopi kuldne ajastu – mis see on?

Kui oled pisut uurinud hiphopimaailma kohta, siis oled kindlasti kuulnud, kuidas vanemad fännid räägivad unistavalt hiphopi kuldsest ajastust ning sellest, kuidas soovivad, et see naaseks. Hiphopi kuldne ajastu on periood, mida peetakse paljude arvates hiphopi kvaliteedi tipphetkeks – see oli aeg, mil loodi parimad muusikapalad ning mil arendati seda žanrit kõige kaugemale.

Kui rääkida konkreetselt ajaraamist, siis kuldne ajastu jääb 80-ndate ja 90-ndate paiku, alates 1980-ndate keskpaigast. 1987. aasta on tihti määratud kuldse ajastu alguseks, kuna just sellest aastast said alguse hiphopi kõige produktiivsemad aastad. 1994. aasta oli seejuures lausa kogu ajaloo parim aasta – paljud arvavad, et sellist loomingulisust ja kvaliteeti nagu oli toona, ei tule hiphoppi tagasi enam mitte kunagi.

Märkimisväärne on see, et tolle ajastu räpparid määrasid suuresti stiili ja kultuurse identiteedi, mida järgivad isegi 21. sajandi artistid. Tänapäevased räpparid loodavad küll korrata kunagist kvaliteeti, kuid seni pole see veel õnneks läinud. Mida nad aga suudavad teha, on hoida elus traditsioone.

Märkimisväärsed artistid ja hiphopi kujunemine

Kuldsel ajastul tulid välja mitmed märkimisväärsed albumid, mis on kujundanud hiphopmuusikat tänaseni. Kõige kuulsamad ja olulisemad artistid, kes kujundasid hiphopmuusikat kuldsel ajastul, olid näiteks Public Enemy, Run-DMC, Nas ja teised.

Üks peamiseid põhjuseid, miks kuldse ajastu albumid olid niivõrd olulised teerajajad, on lihtsalt faktor, et toona ei olnud žanr eriti kaugele arenenud, mis tähendas, et artistidel oli rohkem vabadust katsetada. Muusika oli omapärane ja teistsugune, kuid tänapäeval ongi sellevõrra keerulisem leida sarnast meloodiat – kõik hea on juba nö ära kasutatud.

Kuldsel ajastul kasutati väga palju teiste muusikažanrite inspiratsiooni. Tihti võib tolle ajastu räpipaladest kuulda jazzi, roki või teiste stiilide mõjutusi, mis näitab selgelt, kuivõrd palju katsetasid muusika piire kuldse ajastu artistid.

Rääkides laulusõnadest, puudutasid toonased muusikateosed rohkem poliitilisi teemasid, kuna ajastu oli selline. Sotsiaalse protesti hõngulised laulud tabasid rohkem täppi, puudutades paljusid kuulajaid lähemalt. Tänapäevane maailm on tunduvalt rahulikum, mistõttu ei leia enam nii sügavaid mõtteid räpipaladest. See aga ei tähenda, et kuldse ajastu kvaliteeti ei pruugi näha kunagi. Tuleb loota, et siiski leiavad ka uued artistid oma õige “hääle”!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *